Our hiking/mountain climbing trip to Le Luisin (2786 m)

So, you always hear about tourists who try to climb the steepest mountains wearing flip flops and T-Shirts. You always talk about how you would never something that stupid yourself. Well, yesterday we kinda did something similar, it all went OK in the end but to tell you the whole story I'll start from the beginning.

So the plan was to take the train from Geneva at 8 a.m. to Les Mercottes, take a gondola half way up to the Le Luisin mountain and walk to the top from there. The first sign of things to come was the weather. This is the view we had from the window of the gondola. 

So, we could see like 10 metres in front of us. We figured it would clear up as it was still pretty early in the morning. We took the gondola to Le Creusaz, 1777 m elevation, so that's where our hike officially started.

When we started walking up the mountain it seemed as it was going to be a fun hike. 3/4 of us didn't have hiking shoes but we had running shoes and we were dressed warmly enough and had lots of food and water. So the track was not too steep in the beginning, slightly narrow at points. The first more difficult part was a rock wall a few metres high that had chains on it. It was manageable though and we figured it was just this one part of the track that was difficult, because the rest had been ok. Here are some pictures of the track and us.

The track, not too bad, the fog disappeared for a part of the trip

It was a very pretty track all in all, slightly difficult to see in the fog

Still happy

We could see the mountains next to us for a while

Narrow track and the looming nothingness to the left of it

Signs of trouble, it was beginning to look like we needed more equipment

So as you can see at the last picture, the track started getting steeper and steeper. It was still doable for us, the young and the fit :). The parts with chains started appearing more often and more than not it was climbing rather than hiking. So, just after the last picture we had been hiking for 2h40minutes and we decided it was time for a lunch break. We stopped at the beginning of what looked like a pretty steep climb next to us and we noticed these two plaques next to us.

Scary

Yep, that's a wall of rock all right

So yeah, two people had died here, we came to the conclusion later that it was supposed to be a warning. So as we were eating the weather got worse, first it started raining and then it started hailing. Three of us were huddled under one umbrella to try to wait it out, we also noticed a small stream started forming over the rock wall we were supposed to climb. 

Us, under one little umbrella. Notice the direction of the arrow pointing our way, right up

So, we knew we were close to the top time wise, but we couldn't be sure. The options were to either turn back or try to make it to the top where we were supposed to come down on a path that was supposedly much easier and not as steep. So we decided to give it a go, which in hindsight wasn't the best idea but at the time seemed reasonable because we definitely weren't ready to give up. 

So, up we went. The first thing I noticed was that the rocks we're quite slippery, and when you held on to them in a wrong way a stream of water went up your sleeve. It was also getting colder and colder and the chain we were supposed to hold on to was getting so cold that your hands cramped up and it was painful to hold on to it. And then, literally a wall, 3 metres high, with little iron bars sticking out from it, a little ladder in the rock. We were already 5 metres high up, and that ladder was slippery. So, since I went first I suggested to climb the ladder and see if it got any better at the top. Well, it definitely did not get any better. And let me tell you, sticking to an icy chain on a rock wall 5 metres up the air really drives home how much you don't want to die on a mountain in Switzerland. So, we did the only thing we could, we turned back. The climb down that steep wall took about 20 minutes, just about 5 metres down. It was still raining and my hands were really not cooperating, at this point adrenaline started kicking in so I wasn't really scared anymore at least. So when we made it down that rock wall, we were so happy. The way back seemed like a 10 times better option now since we knew we could do it and we didn't actually have to do mountain climbing. This is a picture some way down, notice the grin.

We survived, yay!

We made it back in one piece as you can understand. We got pretty close to the top as we found out afterwards, but we wouldn't have made it without professional equipment. This is a picture of the top, notice the good weather and proper equipment.

What the top looks like

We had RunKeeper recording our whole trip so we could plot it in Google Earth afterwards, this is how it looked like.

Us, 160 m from the top

The last, steep part

So all in all this is how far we made it. As you can see from the side view picture the last part was steep and the part we made it to is still pretty impressive, 160 m from the top and 

about 2600 m elevation. So we're pretty happy with the whole trip. As you know, bad decisions make good stories and this is definitely one of those times. I think next week, we'll google the top before actually going there :D.

Suvi, jee!

Norras on viimastel nædalatel olnud meeletult soe, ehk siis 16+ kraadi. Alla 20 päevaga võib talvest saada suvi :):

Nagu te võib-olla nägite sain ma valmis oma filosoofia esseega teemal "immanens, transcedens ja Teine". Igastahes, põhimõtteliselt ei ole enam väga palju jäänud koolist, eksamid ja enne seda ainult mõned kohustuslikud ülesanded. See poolaasta on ehk eelmistest kergem olnud, aga nagu ma aru saanud, siis järgmine on hulga raskem, kaunis.

Muide, ma ei suuda endiselt uskuda, et ma saan paari nädala pärast 22. Oh aeg, mis kiirelt läeb jne.

Täna oli muide esimene pargis lebotamise päev, väga tore oli. Miinus oli võib-olla see, et maa on endiselt üsna niiske ja mu rätik näeb välja nagu ta oleks mudamaadluses osalenud :D.

Ja nüüd, Norra ja Rootsi muusikat, ma ei kujuta ette kui palju sellest Eestisse jõuab aga siin on igastahes mõned:

Bänd Drammenist, neil on minu meelest rahvusvahelisi hitte ka olnud:



Bänd Stavangerist, ehk sealt kus Eino pärit on (neil on sama kahtlane aksent):



Sama bänd, kõige ägedam laul:



Rootsi artist, Norras hetkel megapopulaarne:



Oslo artist:



Rootsi artist, sama äge kui Lykke Li, kes tundub Eestis rohkem tuntud olevat:



Rootsi artist, ma ei ole kindel, kas ma olen teda enne kuskile linkinud aga igastähes tunnistus sellest, kuidas rootslased oskavad palju paremat muusikat teha:



Ja lõpetuseks, midagi 70'datest, Rootsi bänd, aga nagu ma aru saan siis see oli terves Skandinaavias megapopulaarne:



Päikest ;)

... uuel aastal uue hooga

Tere taaskord,

usun, et te olete kõik täheldanud, et ma ei uuenda blogi vast nii tihti kui peaks, või võiks. Aga nüüd siis ma võtan jälle selle saatuslikku sammu.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Ma olin seekord Eestis jõulude ajal pea kaks nädalat, väga meeldiv oli kõiki jälle näha. Nagu juba tavaks saanud siis nägin ma täpselt nii paljusid kui keegi ise kontakti võttis. Või aastavahetuse peo ääretult aktiivses grupis oli :D.

Muide, siin on teile pilt aastavahetusest. Ma parandasin seda natukene ja nüüd nüevad kõik tipp-topp välja, ilma vampiirisilmade ja muude kahtlaste lisanditeta. Va. Pille, kellel on sarved. Samas Ilonal paistab olevat helendav sarv ja minul ainult üks kinnas alles. Kaunis.

Pildilt on seekord kasjuks puudu kaisa, kes oli meiega koos aastavahetusel. Ma võiksin ju temast ka pildi siia panna, aga mul on kahtlane tunne, et ta ei taha et ma levitaks temast internetiavarusse igasuguseid kahtlasi pilte. Kahjuks, teades mind, oleks ta pidanud sellele mõtlema ennem kui minuga neid pilte jagati, muhahahaha. Niisiis, Kaisa, aastavahetuselt.

Aastavahetuse pidu rokkis. Isegi fakt, et me pidime umbes 5 km koju kõmpima ei tähendanud, et see kuidagi vähem äge oleks olnud. Ma kuulsin, et me saime ETVsse ka vabaduse väljakult, aga kahjuks sellest mul materjale pole.

Ma olen endale ka selleks aastaks süvasuuna valinud ja ma õpin...*trummipõrin*...mikroelektroonikat. Meie grupis on nüüd tüdrukutest alles ainult mina. Aines on iseenesest ägedad, arvutiarhitektuur, digitaalne mikroelektroonika ja filosoofia. Filosoofia ei olnud otseselt minu valik. Samas, ega mul selle vastu midagi ei ole ka. Samas, ma pean kirjutama 2800 - 3200 sõnalise essee, Norra keeles. Vähemalt midagi, mida ma tunnen on minu jaoks aktuaalsem kui mõni muu teema, Simone de Beauvoir ja naiste õigused. Märtsi alguses on igastahes tähtaeg ja läbi pisarate pean ma kuidagi sinna jõudma.

Muudes ainetes selliseid ekstreemsusi pole, kuigi digitaalses mikroelektroonikas on iga nädal kohustuslikud ülesanded. Viimase peale kulutasime kokku vast 25 või rohkem tundi ja pidime viimasel päeval kella kuueni hommikul üleval olema, et see siis ära saata. Ja siis peale seda ülikooli minema. Pähklid ja Red Bull olid ainukesed asjad, mis hoidsid mind klaviatuurile minestamast.

Muide, mul oli vahepeal meeletult kaval plaan telefoniga pilte teha nii et mul oleks midagi näidata ka kui ma blogi kirjutan. Kahjuks on enamik pilte toidust. Ma siis näitan ühte. Pizza Eesti-Soome variandis, ilm juustuta ja ekstra tilliga (Y). Soovitan muide soojalt. Ja see on päris tervislik ka, põhi on täistera nisujashust.

Kahjuks pole mul selleks korraks  midagi liiga tarka öelda. Lõpetuseks Norra artisti laul. Nägens.

Rahva tungival nõudmisel

Ilmselgelt on viimane postitus juba liiga kaua aega tagasi ilmunud ja aeg on taas käes, et rääkida teile, millega ma viimase paarik kuu jooksul hakkama olen saanud.

Kõigepealt pühendus Sandrale, kes mulle ustavale kirja kirjutas ja millele ma vastan siin. Ma naersin pea terve aja kui ma su kirja lugesin ja kõigist minu tegemistest võid nüüd siin lugeda. Ja ära muretse, ma ei maini kellelegi su salajast abielu Pedroga ja teie kolmikutest lapsi.

Sama kehtib Pille kohta, välja arvatud Pedro ja kolmikud.

Ja siin kohal tervitaks Johannat ja mu isa peret, kes mul külas käisid ja sattusid siia samal ajal kui ülikooli esimene nädal ja keda ma seetõttu julmalt hülgama pidin suurema osa ajast. Teile lohutuseks pilt kassist:

Niisiis, vahepeal on ülikool jälle alanud ja sellel aastal on lisandunud uued a huvitavad ained, mille nimi heidutab julgemaidki:

• Elektromagnetism
• Digitaalne disain (elektroonika siiski, Photoshopist on asi kaugel)
• Lineaarne algebra

Pidin siin tõdema, et füüsika ei ole mu just kõige lemmikum aine, aga see, mida me õpime tundub päris okei olevat. Lisaks sellele on meil igal teisipäeval demonstratsioonid, mida annab meile üks sakslane, kes suudab alati midagi ära lõhkuda ja on muidu humoorikas. Viimane kord demonstreeris ta meile, kuidas kahe naela peal saab viinereid praadida.

Tööl on endiselt huvitav ja tänu sellele, et ma olen nüüd kõikidega rohkem tuttav, siis on sageli päris naljakas ka. Lisaks sellele on mu luukparkimise oskused lihvitud täiuseni.

Muide, Eino just lahkus, et sõita sinna samasse raketibaasi, kus ma eelmisel aastal olin, väga meldiv minu arust.

Ma võin veel rääkida sellest, kuidas ma Einoga reedel meie endise matemaatikaõpetaja sünnipäeval käisime ja kuidas kõik olid 28 ja vanemad. See oli natuke omamoodi kui nad said teada, et me oleme 90-ndatel sündinud, mul oli natuke koolieeliku tunne. Aga siiski, me rääkisime terve aja juttu juristiga, kelle nimi oli Øystein(saar kivi otsetõlkes ), ja kes oli pool aastat Lõuna-Aafrika Vabariigis elanud ja oli muidu tore. Ja muidugi, terve kõrvallaud oli Steffeni sõbrad, kes otsustasid, et oleks kaval tulla mind tervitama. Kogu juhtum oli palju meeldivam kui oodatud ja nad kinnitasid hoopis Einole, et tal on minuga vedanud ja mu Norra keel on väga ladus. Øystein kinnitas pärast nende lahkumist, et kõikide tema eksid sõbrad oleks vist teda munadega pildunud, huvitav millega ta hakkama on saanud….

Ajaa, ja siis nädala tippsündmus oli see kui paar 90 aastaseid parkisid täpselt tänava keskele ja nende mersust ei pääsenud mööda mitte ükski auto. Kogu lõbu kestis pea tund aega ja inimesed tänaval oli megaärritunud. Kui need vanurid siis lõpuks välja tulid istusid nad lihtsalt autoss ja sõitsid minema. Kõige parem oli see, et kõik lihtsalt vaatasid neid tummalt, sest vanade inimeste peale ei saa ju karjuda. Pilt nõututes inimestest meie akna all:

 

Lõpetuseks Norra suvehitt Taanist

Rasmus Seebach – Natteravn

Ja laul, mis minu meelest on palju etem, seekord Rootsist (pealkiri tähenda saatan tänaval):

Veronica Maggio - Satan i Gatan

Minuga on kõik hästi

Kõigepealt aitäh kõikidele, kes on muret tundnud ja helistanud, minuga on kõik korras. Ma viibisin plahvatuse hetkel metroos ja olen vist üks vähestest terves Oslos, kes plahvatust ei kuulnud.

Ma saan aru, et Eestis ei kajastata seda, mis juhtus väga põhjalikult. Võib-olla selgitused ja info aitavad ka teil, lugejatel, mõista miks terve Norra leinab ja miks täna kogunes Oslosse roosidega üle 200 000 inimese.

Ehk siis 22. juulil 2011 kella poole nelja paiku plahvatas Oslos valitsuskvartalis pomm. Kohutav plahvatus oli nii võimas, et lõi aknaklaasid välja mitme kvartalis suurusel alal majadel ja seda oli kuulda terves Oslos ja isegi lähialadel. Plahvatuses sai surma hetkeseisuga 8 inimest, mitmed on kadunud.

Oslo valitsuskvartal pärast pommiplahvatust

Pärast plahvatust sõitis mees, kes kogu terroriakti on plaaninud pea 9 aastat, külmalt ja kalkuleeritult, teades et kõikide tähelepanu on Oslol, Utöya saarele, kus ta hukkas külmavereliselt 68 noort töölispartei suvelaagris osalenut. Õudust, mida need noored tundsid ei suuda vist edasi anda ühedki sõnad. Siiski, kuna ma olen ise olnud kõikide lugude ja kajastuse keskel refereerin ma nüüd töölispartei Oslo piirkonna noorte juhi Parbleen Kauri kirjeldust.

Põrgu Utöyal

Ma olen ärganud. Ma ei suuda rohkem magada. Ma istun elutoas. Tunnen kurbust, viha, õnne, jumal ma ei tea mida. Tundeid on liiga palju. Ma kardan. Ma reageerin iga väiksemagi heli peale. ma tahan nüüd kirjutada sellest, mis juhtus Utöyal. Mida mu silmad nägid, mida ma tundsin, mida ma tegin. Sõnad tulevad kontrollimatult, kuid ma tahan anonümiseerida palud nimed austusest mu sõprade vastu.

Meil oli olnud kriisikohtumine peahoones pärast plahvatusi Oslos. Pärast seda oli oma kohtumine liikmetele Akershusist ja Oslost. Pärast kohtumisi olid paljud, paljud peahoones ja selle lähedal. Me lohutasime end sellega, et me olime kindlas kohas saare peal. Keedi ei teadnud, et põrgu tuleb ka meie juurde.

Ma seisin peakäigus kui paanika algas. Ma kuulsin laske. Ma nägin teda tulistamas. Kõik hakkasid jooksma. Esimene mõte oli :”Miks tulistab politsei meid. Mida paganat?” (kommentaar: Utöya tulistajal oli seljas politseivorm). Ma jooksin väiksesse saali. Inimesed jooksid. Karjusid. Ma kartsin. Ma suutsin minna ühte viimastesse tubadesse majas. Meid oli palju seal ruumis. Me lebasime kõik põrandal. Me kuulsime veel laske. Kartsime rohkem. Ma nutsin. ma ei saanud midagi aru. Ma nägin oma parimat sõpra aknast ja mõtlesin kas ma peaks välja minema ja ta enda juurde tooma. Ma jõudnud seda teha.  Ma nägin hirmu tema silmades. Me lebasime veel paar minutit toas põrandal. Me jõudsime ühisele otsusele mitte rohkem inimesi tuppa lasta juhuks kui mõrvar peaks tulema.  Me kuulsime mitmeid laske ja otsustasime aknast välja hüpata.  Meie seas tekkis paanika. Kõik toasolijad kiirustasid akna juurde ja proovisid välja hüpata. Ma olin viimane ja mõtlesin :”me olen viimane, kes aknast välja hüppab. Ma suren nüüd. Ma olen kindel, aga võib-olla see ongi hea, sest ma tean, et teised on kindlas kohas”. Ma viskasin oma koti aknast välja. Proovisin alla ronida aga ma kaotasin haarde.  Ma maandusin raskelt keha vasakule poolele. Üks poiss aitas mind üles. Me jooksime metsa. Ma vaatasin enda ümber ringi. “Kas ta on siin? Kas ta tulistab mu pihta. Kas ta näeb mind?” Üks tüdruk oli jala murdnud. Üks teine oli raskelt vigastatud. Ma proovisin natuke aidata enne kui ma edasi vee poole liikusin. Ma peitsin ennast ühe müüri taha. Meid oli palju. ma palusin, palusin, palusin. ma lootsin, et jumal nägi mind. Ma helistasin oma emale ja ütlesin, et ma ei ole kindal, kas me rohkem kohtume, aga ma teen kõik enda võimuses, et seda suuta teha. Ma ütlesin mitu korda, et armastan teda. Ma kuulsin hirmu ta hääles. Ta nuttis. See tegi haiget. Ma saatsin sõnumi isale, ütlesin, et ma armastan teda. Ma saatsin sõnumi ühele teisele inimesele, kes on mulle väga, väga tähtis. Me hoidsime veidi kontakti. ma saatsin oma parimale sõbrale sõnumi. Ta ei vastanud. Me kuulsime rohkem laske. Roomasime kokku. Tegime kõik, mis võimalik, et sooja hoida. Oli nii palju mõtteid. Ma kartsin nii väga. Isa helistas mulle. Ma nutsin, ütlesin, et armastan teda. Ta ütles, et ta tuleb koos mu vennaga, et mind vastu võtta kui ma tulen saarelt või kui nemad tulevad saarele.  Oli nii palju tundeid. Nii palju mõtteid. ma palusin nii palju kui suutsin. Möödus veidi aega. Teised helistasid vanematele. Lõpuks saatsid kõik ainult sõnumeid hirmust, et mõrvar kuuleb meid. ma mõtlesin oma õele, kes on reisil. Kuidas ma ütlen talle, kuidas mul läheb. Mis minuga toimus. Ma uuendasin facebooki ja twitterit ja ütlesin, et olen elus ja ma olen “kindlas kohas”. Ma kirjutasin, et me ootame ainult politseid. Teised hüppasid vette, hakkasid ujuma. Ma jäin sinna lebama. ma otsustasin, et kui mõrvar tuleb mängin surnut. Ma ei uju ega jookse. Ma ei suuda kirjeldada kogu hirmu, kõiki tundeid, mõtteid, mida mõtlesin.

Tuli üks mees. “Ma olen politseist.” Ma lebasin endiselt. Keegi hüüdis vastuseks, et ta peab seda tõestama. Ma ei mäleta täpselt, mida ta ütles, aga siis hakkas ta tulistama. Ta laadis relva. Tulistas veel. Ta tulistas neid, kes olid mu ümber. Ma lebasin endiselt. ma mõtlesin : “Nüüd on see läbi. Ta on siin. Ta võtab mu. Nüüd ma suren.” Inimesed karjusid. Ma kuulsin, kuidas teisi tulistati. Teised hüppasid vette. Ma lebasin seal. Telefon käes. Ma lebasin ühe tüdruku jalgadel. Kaks teist lebasid minu jalgadel. Ma lebasin endiselt. Telefonisse tiksus sõnumeid. Telefon helises mitu korda. Ma lebasin endiselt. Mängisin surnut. Me lebasin seal vähemalt tunni. Oli täiseti vaikne. Ma keerasin ettevaatlikult pead, et näha, kas keegi on elus. Ma nägin surnukehasid. Ma nägin verd. Hirmu. ma otsustasin püsti tõusta. Ma olin lebanud surnukeha peal. Kaks surnukeha lebas minu peal. Mul oli olnud kaitseingel.

----

Tõlgitud Brableen Kauri blogist http://prableen.origo.no/-/bulletin/show/672218_helvete-paa-utoeya

Saare peal sai surma 68 inimest, 5 on hetkel kadunud.

Selliseid lugusid on Norra ajalehtedes olnud kümneid, iga päev. Kogu see traagika on korda läinud tervele riigile ja maailmale. Kogu selle jubeduse juures on Norra inimesed säilitanud oma identiteedi ja nõuavad kättemaksu asemel kaastunnet ja rohkem demokraatiat. Nagu üks pääsenu ütles : “Kui üks mees suudab näidata nii palju vihkamist, mõtle, kui palju armastust me kõik koos saame näidata.”

Täna oli üle terve Norra mälestusrongkäike. Oslos käisid inimesed küünalde asemel roosidega. Inimesed mälestasid kadunuid ja lootsid paremat riiki. Peaminister, kuningapere ja kõik tähtsamad poliitikud näitasid, et kõik need inimesed olid olulised. 200 000 inimest ainuüksi Oslos näitas oma toetus leinas.

http://www.vgtv.no/#!id=42472 – video Oslost täna

Lõpetuseks, kõigile, kes hoolivad, ma armastan teid ja ma olen rõõmus, et olete mul olemas. Mõnikord on traagilised sündmused need, mis panevad mõistma kui palju sa kellestki hoolid.

Vaba aeg

ja võib-olla liiga palju…

Ei tegelikult on mul täpselt piisavalt vaba aega praegu, sest ma alustasin just oma tööga ja see tundub väga lahe. Vähemalt väljaõppeperioodil on olnud üsna meeldiv. Mina, üks Norra tüdruk Hanne ja leedukas Ilja alustasid koos minuga ja meid jagati kolme auto vahele laiali, et me saaks jälgida teisi, kogenenuid tehnikuid. Mina sain auto peale ühe 23 aastase poisiga, kes tundub väga tore. Hanne on koos serblase Ivaniga ja Ilja on koos norraka Pål-iga. Terve seltskond tundub väga mõnus.

Täna oli näiteks päris huvitav päev. Tänu sellele, et hästi paljud on Norras just praegu puhkusel, siis tööd ei ole just üleliia palju, terve päeva jooksul saime 2 ülesannet. Mis tähendas, et ülejäänud aja istusime me pargis ja rääksime juttu . Esimest korda sain suvel päevitada siis. Nagu ma aru saan on selline lebotamine siiski ajutine, sest varsti hakkame ikka normaalsel hulgal tööd saama.

Töö iseenesest tundub keskmiselt keeruline. Lisaks sellele, et me peame neid pangaterminal vahetama, peame me aru saama täpselt millises osas viga on ja just selle osa ära vahetama. Uuu, ja siis on võimalik, et meid saadetakse Charlottenbergi, mis on Rootsis, pooleteist tunni kaugusel Oslost. see tähendaks ühe vahetuse jagu sõitmist sinna, tund aega parandamiseks ja siis tagasisõitu.

Minu meelest väga meeldiv igas tahes.

View Larger Map

Kahjuks mul midagi muud meeletule huvitavat pole rääkida aga stay tuned . Ma panen oma Norra aadressi ka siis üles, kui keegi tahab mulle midagi saata.

Silurveien 8A
0380 Oslo

Lõpetuseks video:

Nii nunnu :)

Hei noored ja vähem noored

 

Ma siis jätkan juttu nii nagu ma oleks vahepeal kirjutanud kõigest, mis on toimunud :).

Hmm, ma alustan sellest, et me käisime Einoga pärast viimast eksamit Lyonis ja Genevas. Geneva, minu üllatuseks, oli küllaltki hispaanialik linn, natuke lagunenud majade ja veidi räpaste tänavatega, vähemalt meie hotelli läheduses :D. Muidu kena linn nagu Šveitsis ikka. Ahjaa, hotelli kohta niipalju, et me ei saanud ukse lukumehhanismile üldse pihta ja üritasime ust mingi sada korda kinni panna. Kõik see paugutamine päädis sellega, et meie naaber tuli uksest välja ja hakkas minu peale karjuma prantsuse keeles. Nagu õigele eestlasele kohane ütlesin ma sorri ja panin ukse vaikselt kinni, ta karjus siis natuke edasi ja läks minema. Oh prantslased. Ja siis me otsustasime minna toidupoodi, kus me ajasime kõiki närvi sellega, et me ei saanud ühegi oma pangakaardiga maksta ja pidime minema raha välja võtma. See on muidu päris huvitav, kuidas ma sain isegi aru, mida need müüjad ütlesid, nii pooleldi. Poes olid hinnad umbes samad, mis Norras, välja arvatus vein. Keskmine hind oli umbes 4 eurot, mis on Norraga võrreldes megaodav, woop. Me leidsime muide Starbucks'i ka, väga meeldiv .

Starbucks ja vihm, kompositsioon

Armastus kolme apelsini vastu :)

Naine ja vihmavarjuga Eino, ilmselgelt meisterlik kompositsioon

Järgmisel hommikul vara läksime CERNi ehk euroopa tuumauuringute keskusesse. Meid pandi mingi inglaste kooligrupiga kokku, sest meie algsesse gruppi olid mingid inimesed jäänud tulemata. Tuur oli väga lahe, käisime ringi j vaatasime erinevaid osasid sellest ringist, mis maa all on ja kus elektrone kiirendatakse. Meie giid oli teadlane, kes oli CERNis töötanud alates 60ndatest aj kes nüüd oli erus, eruteadlane. Ta jakk nägi välja nagu laborikittel, ta vist ei suutnud loobuda teadlasestiilist :). Väga tore mees muidu, ta rääkis vabalt prantsuse, inglise ja vene keelt, kõlas nagu ta oleks Venemaalt pärit.

Mina ja magnet

CERNi väljapanek, mis nägi välja täpselt nagu energeetikamuuseum

Giid oma moodsa kitliga

Pärast Genevat läksime rongiga Lyoni. Soovitan soojalt, see oli ikka väga ilus linn. Võimalik, et see meeldis rohke, sest seekord oli meie hotell superluks, aitäh emmele sünnipäevakingi eest :). Mindi kutsuti kogu aeg madame'iks, väga meeldiv. Lyonis otsustasime tutvuda vaatamisväärsustega, aga enne seda pidime muidugi minema ja ostma sööki, mis tundus võrreldes Šveitsiga olevat peaaegu olematu hinnaga. Pidasime loomulikult pargis piknikku. Pargis oli muide midagi loomaaia sarnast, lihtsalt suvaliselt keset parki.

Piknik pargis, kus me sõime ilmselgelt liiga palju

Kits keset parki loomaaias

Lyoni peamine vaatamisväärsus, Gay Pride parade

Lyoni teine peamine vaatamisväärsus, Basilica Notre-Dame de Fourvière

Peale piknikku käsime vaatamas geiparaadi, mis oli päris lõbus sest kogu aeg mängis vali muusika ja kõik inimesed tantsisid. Kõik inimesed, kes seda paraadi jälgisid tundusid olevat heas tujus ja tantsisid kaasa, isegi vanad üle 80 aastased ja inimesed, kes olid juhtunud peredega seda vaatama. Väga meeldiv ühiskond. Pärast paraasi läksime vaatamisväärsuste tuurile ja juhtusime sinna kirikusse sattuma täpselt siis kui algas jumalateenistus. Me siis mõtlesime, et me võime ju ka sealt osa võtta, huvitav oleks prantsuse keeles ka seda näha. Mõte oli muidugi üllas, aga me sutsime vastu pidada 10 minutit ja siis tundus nagu me oleksime seal olnud 10 tundi pigem ja me hiilisime vaikselt minema. Kirik oli ise mäe peal ja sealt alla oli megailus vaade, aga otse loomulikult sai mu kaamera aku tühjaks.

Järgmine päev oli ka tagasisõit Genevasse ja sealt tagasi Oslosse. Pärast mida tulime rõõmsalt Eestisse jaanipäevale. Siinkohal aitäh Ilonale ja teistele megaägeda jaanipäeva eest .

Peale seda kui ma Eestist tagasi tulin, siis olen Oslos istunud ja eriti mitte midagi teinud, peale igapäevase treenimise. Ja siis eile ma sain endale tööd, hakkan töötama Fujitsu tütarfirma Infocare heaks service technician’ina (teenindustehnik?). Mu tööülesande on siis Oslo piirkonnas ringi sõitmine ja mittetöötavate pangaterminalide vahetamine, minu meelest ägens töö. Alustan järgmise nädala kolmapäeval, eks siis näeb, kuidas läheb.

Muide, kõigile, kes pole veel näinud, millega ma tegelen, siis ma tegin programmi, mis liigutab kõik valitud tüüpi failid (näiteks .mp3) ühest kaustast teise, väga vajalik kui allalaetud asjad on ühes kaustas ja muusika ja filmid on teistes. See asub http://folk.uio.no/maristal/Mover.jar , kust selle saab alla laadida. Vähemalt siis näete natukenegi millega ma siin tegelen.

See on vist kõik, sügisel jälle .