Vabal ajal ikka kirjutan

Hei,

mul on ometi viimaks piisavalt vaba aega ja uuesti tahtmist kirjutada. Eksamitega on kõik ühel pool ja ma olen Eestis ära näinud pea kõik sugulased ja sõbrad ja saan niisama kodus pikutada, mis vahelduseks on väga meeldiv.

Kuna ma olen lõpmatuseni rääkinud, kuidas mul Norras on läinud (hästi, kui keegi pole veel kuulnud :) siis ma kirjutan sellest, millest ma olen viimasel ajal mõelnud.

Ma nägin nimelt videot Richard Dawkinsist (loodusteadlane), kes intervjueeris kreatsiooniteooria esindajat Wendy Wrighti. Selle asemel, et oleks lahus teadus ja religioon on usklikud inimesed hakanud nägema, et koolides ei õpetata piisaval määral kristlikke põhimõtteid ja nad on loonud uuema suuna, mis üritab ühendada teadust ja religiooni ja kutsuvad seda kreatsiooniteooriaks või intelligentse disaini teooriaks. Selle teooria usuvad erineva ulatusega piiblitõdedesse alates sellest, et maailm loodi jumala poolt kuni selleni et maailm on ainult 3000 aastat vana ja evolutsiooni pole olemas.

Tulles tagasi selle intervjuu juurde nägin ma kuidas doktorikraadiga teadlane üritas selgusele jõuda, kuidas kristlased on tulnud järeldusele, et keegi teadlastest veel kahtleb evolutsiooni õigluses või miks nad arvavad, et evolutsiooni jaoks pole tõendeid. Niipalju kui mina nägin rääkis see naine lihtsalt asjadest, mida ta oli kuulnud teiste kristlaste käest ja kristlikest loodusloo muuseumistest (no tõesti), kus polevat ühtegi tõendit evolutsiooni, maailma vanuse ega liikide arengu kohta. See naine ignoreeris seega kõiki maailma teadlasi, sest ta ei teadnud milles Darwini teooria seisneb (ta ütles seda ise) ja et ta ei ole käinud tavalistes muuseumites, ega näinud neid tõendeid, millele Richard Dawkins viitas. Meeles tuleb pidada seda, et ta oli selle teooria esindaja, mitte suvaline inimene tänavalt, nii et võiks arvata, et ta on mingit eeltööd teinud või oma uskumustele faktilist tõestust üritanud leida.

Kogu selle aja kui ma kuulasin seda pea pooleteisttunnist intervjuud nägin ma, kuidas see naine ignoreeris kõiki küsimusi, millele ta vastata ei osanud ja kui talt küsiti, miks mitte olla kristlane ja aktsepteerida fakte, mida teadlased on tõestanud aastasadu(kõigile, kes kahtlevad minge ükskõik millisesse loodusmuuseumisse ja uurige ise) vastas naine, et nad usuvad et kui inimesed usuksid evolutsiooniteooriat läheks meie ühiskond hukkuks, sest ainult kristlikud väärtused hoiavad maailma hävingu eest.

Ma mõtlesin pikalt selle intervjuu üle ja ma jõudsin järeldusele, et kristlased kardavad lihtsalt, et kõik kes ei jaga nende usku on moraalitud ja südametud inimesed, kellel pole üldse väärtusi, sest nad ei usu mitte midagi. Mul on tunne, et kui neil pole jumalat, kellesse uskuda siis nad ei suuda näha mõtet elul vüi üldse eksistentsil. Siis oleks kõik mida inimesed teevad nende enda vastutus, kõik mis ei lähe nii nagu inimesed tahavad oleks ka nende enda, ja mitte mingi nähtamatu nmehe (naise, sinise elevandi, Zeusi, Thori või Allahi süü). Võib-olla nad tunnevad, et see maailm pole piisavalt eriline, et elul peaksid olema mingid ekstradimensioonid või mingi lisaväärtus, sest tavaline elu pole piisavalt suursugune või imeline.

Miks mitte aga näha seda, et maailm on ilus ka ilma ebaloomulike jõududeta, et inimesed on sellised nagu nad on oma kogemuste ja teadmiste, mitte kuu järgi milles nad sündinud on. Väita, et kuskil on keegi suurem, targem ja parem kes teab meist paremini on inimeste otsene alahindamine. Jah, me ei tea kõike, aga see ongi see mille poole inimesed võiks püüelda, et nad saaksid rohkem teada ja prooviksid mõista uusi kontsepte ja kui nad tahavad midagi mõista, õppida tundma fakte ja mitte arvamusi. Kristlus ütleb, et nii on ka rohkem pole vaja teada saada, sest rohkem ei olegi teada saada. Kui see pole kitsas maailmavaade, siis mis on. Muide sõna kristlane võiks asendada ükskõik, mis religiooni esindajaga, kes ignoreerivad teadusfakte ja näitavad ainult oma pühakirja poole.

Võib-olla peaks mainima, et see pole otsene rünnak mitte kellegi vastu ja pigem soov, et inimesed julgeksid mõelda laiemalt ja vaadata kaugemale oma maailmast. Inimene õpib siiski kohu elu.

MA ÜRITAN, NAGU TÄIEGA!

Hei hou,

nagu lubatud kirjutan ma tihti ja põhjalikult...nagu tavaliselt. Seekordselt äkki siiski pikemalt. Elame näeme.

Niisiis, trummipõrin, ma suutsin oma telefoni jälle ohverdada varstele, kes pagan peaksid juba rikkad ainult minult saadud asjadest olema. Õnnitlein neid järjekordse suursaavutuse eest ja loodan, et nad saavad tüüpi aasta varas tiitli , mida muide jagatakse Oscari alakategooriana, neile, kes ei teadnud. Nad ei olnud siiski väga kavalad, sest kohe kui ma avastasin, et mu telefon on varastatud blokeerisin ma iphööni ära ja seda ei saa avada ilma, et seal mingeid osi tinutama peaks ja muud sellist udupeen mõttetust sellega on korda saadetud, nii et the joke's on juu...või siiski ikkagi the joke's still on me. (kurb smiley, et te saaksite aru, et ma olen kurb. Saite ? Tore, siis jätkame)

Edasi veeres elu tavalist rada mööda, meil olid juba esimesed kohustuslikud projektid matemaatikas ja programmeerimises. Õpetaja Sõeroja saab nüüd rahus vist surra, sest ma olen avastanud, et matemaatika polegi nii jube. Kuidagi sellel veerandil me õppime rohkem relevantseid asju, või noh peaaegu. Lõbusad asjad nagu topeltintegraalid ja kolmemõõtmeliste plaanide läbilõigete pindalade leidmine...Jah, ma olen nii tark(ja ilus ja osav, aga seda te teadsite juba enne). Siiski, me õppisime just eelmine nädal jäätisetõestust, ja Ilona suureks kurvastuseks ja kõikide ahastuseks panen ma teile illustreeriva pildi.

Muhaahaaahaha. Igastahes, seos jäätisega on päris väike, matemaatikutel on ilmselgelt igav.

Peale selle võin rääkida, et Einot tabas mononukleoos või nagu rahvasõna ütleb norra keeles musihaigus. Jah, väga kunstiline nimi, norrakad on üldse kunstilised nimede osas. Igastahes oli mul suurepärane võimalus lihvida oma teevalmistamisoskusi täiuseni kuna mul avanes võimalus valmistada umbes 5 liitrit teed päevas. Ma ilmselt püstitasin mingit sorti rekordi, aga ma ei lähe küsima, ma olen siiski tagasihoidlik.

Lisaks on Oslos suuskamise - VM, mis tähendab, et iga hommik on meie metroojaamas tuhandeid norra lippudega ehitud ja eskimolaadse riietusega varustatud norralasi, kes kõik üritavad ennast ära mahutada metroode peale. Ilmselgelt võib olukorda võrdsustada väiksemat sorti looduskatastroofiga. Nad said muidugi oma karistuse meie püha kooliteed segades udu näol, mis on nii paks, et kõrvaloleva inimese identiteedi kindlakstegemiseks peab talle liigselt itiimsesse tsooni sisenema, kes ühiskonnaõpetusest mäletab, mis selle tsooni nimi on saab 5 punkti. Ma peaksin siinkohal mainima, et ma ei mõista eriti, miks norrakad nii õnneliku on, nad võidavad kõik medalid niikuinii, üllatusmoment kadus umbes 50 aastat tagasi, nad peaks juba mingisuguse immuunsuse olevat saavutanud. Mis ei ole juhtunud. Muide, tänu sellele VMile on metroos reklaamiplakatid karjuvatest inimestest stiilis klubipildid Põlva suvakast ööklubist...kahtlane, väga kahtlane. Suutsin netist leida mingi leebe variandi, siin siis karjuv naine. Nii tore.


Muide, Merka ja Brita(Merka sõber, ja loodetavasti endiselt kaminu, kui keegi mõtleb) tulevad nädalavahetusel enne minu sünnipäeva mulle külla, nii et kellelgi on veel vastupandamatu soov mind külastada siis siis on piletihinnad 14 eurtsi mõlemad otsad, rääkis Merka. Sellel aastal tõotab tulla rohkem inimesi kui mu eelmise aasta ülimegafestile, kus oli 2 inimest.

JA siis viimaseks aga tähtsamaks(ma ei oska eesti keelt enam, ignoreerige palun) me käisime vaatamas White Lies'i, jeee. Ja me olime kõige esimeses reas ja esilaulja pilgutas mulle ja Einole silma, sest me karjusime kõvasti :). Ülimega. Väga suurepäraselt äge. Kui te soovite kuulata siis Death(tunduvalt rõõmasam laul kui tundub) ja To Lose My Life ja Bigger Than Us on megahead laulud. Lõpetuseks pilt video ja koos sellega adjöö nagu mõned fancy'd inimesed ütlevad.



Ja video kontserdilt, me olime täpselt selle paremal oleva kitarrivenna ees :).

Uudiseid

Jou klemmid,

kirjutan ainult niipalju, et mainida, et täna on meil soolaleivapidu ja ma panen sellest kindlasti mingid pildid üles. Välja arvatud juhul kui keegi kohale ei tule ja me üksi istume. Tegelt ma panen sellest ka pildid üles, igaks juhuks.

Muide, update selle megamoodsa-udupeene ekraani osas, me saime teada, et se maksab paar miljonit norra krooni, mille peale kõik naerma hakkasid, sest see vilgub aegajalt ja onmuidu keskmiselt nõme. Aga pilt kui töötab on vähemalt 5 korda 10 meetrit (jess, vajalik).

Ülikoolis läheb töiselt ja muidu olen ka tubli. Muide, kõigile keda huvitab, siis ma pole ametlikult enam meremees. Ma kujutan ette, kui kahju teil kõigil on ja kuidas te lootsite kunagi mind meremehekostüümis näha, nutke siis, sest need päevad on möödas....igaveseks(Saatusliku häälega).

Muide, me saime ahju, kui ma pole ennem maininud, ma olen megaõnnelik, viimaks ometi saame mingit pajarooga ja pitsat. Ja pirukaid, mida norrakd ei tunnista ja millest keegi midagi kuulnud ei ole, jobud. Ma harin neid...pirukatega.

Maris

Hei jälle,

eelmine nädal oli nii keskmiselt sündmusterohke, muide ainuke põjkus miks ma seda siin praegu kirjutan on see, et ma olen haige. Aga mitte tõsiselt nii et muretsemiseks pole põhjust.

Igastahes, eelmisel nädalal hakkas siis ametlikult pihta uus semester. Esmaspäeval oli kohe sissejuhatav tund elektrofüüsikasse ja ki õppejõud nimesid ette luges, siis ta naeratas mull sest ta oli see sama, kes teiste õpilastega koos seal saarel raketibaasis kaasas käis. See pakkus igastahes kõikidele kursusekaaslastele meeletult nalja ja anekdoodid minust ja võimalikust kergest A'st saadavad mind siiamaani. Kusjuures kõikidele Sildniku fännidele võin öelda, et see, mis me sellel kursusel õpime tundub täiega lahe, ainuke negatiivne pool tundub olevat üks!! meie õpikutest, mis on 700 lehekülge, teine pidi natuke lühem olema. Eks siis näeb. Teile lõbustuseks panen pildi ka.


Muide, me alustasime iga päev pärast ülikooli õppimissaalides õppimist, nii et me mõistlikuma kiirusega edasi jõuaksime kõikides ainetes. Eriti tuleb see kasuks matemaatikas, mis sellel aastal on 30% väljalangemisnäitajaga, kui kaunis. Matemaatikaõpetaja on seekord väga äge, selline noorem, või noh 35+ midagi. Proffessori kohta noor. Ta palus, et need, kes tahavad vabatahtlikud kursavanemad matemaatikas olla käe tõstaksid. Ühe poisi nimi oli Joakim Bø (ehk Böö norra häälduse kohaselt), mnis minu meelest oli päris kelmikas nimi. Peale selle lubas lektor kitse ohverdada, et arvutit tööle saada. Võib-olla oleks sellest isegi abi olnud, sest ta pidi arvutist loobuma ja tahvlile kirjutama hakkama, sest tema fancy tahvelarvuti ei tahtnud kuidagi normaalselt töötada. Ajaa, kõigile, keda huvitab siis Norra rannik on dimensioonis 1,4. Mida see tähendab? Kui teaks, siis ütleks.

Muide, kui keskmine Norra poemüüja on keskmisest Eesti poemüüjast sõbralikum, siis üks poemüüja ülikooli campuse toidupoes on suure tõenäosusega maailma kõige sõbralikumate seas. Ta iga kor megaheas tujus kui ma sinna oma traditsioonilist lõunat ostma lähen ja kasutab fraase nagu "Kas te oleksite huvitunud ka tšekist. Võib-olla peibutab (ma ei suutnud paremat sõna leida) teid kilekott?". Igastahes seekord maksin ma Einoga arve pooleks ja juhuslikult maksin ma 70 ööri rohkem, mille peale see poemüüja ütles Einole "Kuidas sa lased tal 70 ööri rohkem maksta. Saa pead nüüd selle talle kuidagi tasuma. Kohtle teda nagu printsessi." Mille peale ma hakkasin naerma ja ta lubas vait jääda ja ütles, et ta räägib vist liiga palju, mille peale ma kinnitasin, et siis ongi ju palju lõbusam poes käia.

Algas ka uus informaatika kursus, mis on ülikoolis vaieldamatult kõige rohkem võetud aine, esimeses loengus oli üle 500 inimese. Esimene kohustuslik sissekanne on päris soolane selline, ma juba vaatasin. See saal, kus loeng toimus oli justvalminu informaatikamajas ja oli kõig ägedam loengusaal, kus ma viibinud olen.Seintes ja laes olid omapärased labid ja tavalise suure valge taguse ja projektorie asemel oli umbes 40 suurt telekat, mis oli kokku ühendatud ja moodustasid terva seina suuruse tahvli/ekraani.


Nagu alati, jätan teiega hüvast ja loodetavasti kuulete minust veel uudiseid.
Senini,
tšau

Ma loodan, et te olete vahepeal norra keele ära õppinud...

Tere jälle, siin Jäpe.

Tuleb välja, et Oslo ülikool saab sellel aastal 200 aastaseks ja selle auks toimub kogu aeg mingeid üritusi, aasta läbi. Hiljuti sai valmis mingi projekt, kus nad panid terve ülikooli capusele uued peened LED-lambid, mis tähendab, et nad kulutavad vähe energiat võrreldes ellega kui palju valgust nad annavad. Lisaks sellele olid nad igasuguste kujudele pannud värvilise valguse, ja keset platsi oli meeldivalt sini-lilla. Väga kunstiline.


Taamal on muide ülikooli raamatukogu. Selline moodne ja klaasist. Sellel aastal nad teevad vist tervet ülikooli korda, sest see koht, kus meie hakkame õppima sai ka just valmis, megamoodne informaatikahoone, kus uksed avanevad ise kui sa lingile vajutad ja lähevad ise kinni ka mingi aja pärast. Selline moodne. Lisaks sellele võin ma teile näidata pilti korteri elutoast koos diivaniga. Ma juba Ilonale näitasin, ta arvas, et näeb kodune välja, on tegelikult ka. Nagu te näete, siis pole meil telekat, kellel ikka telekat vaja on, pfff.

Elutuba

Elutuba teiselt poolt

Selline ta siis ongi, pildi peale ei mahtunud köök, mis on elutoaga ühes, selline miniköök. Paremale uksest jääb magamistuba.

Magamistuba

Asi, mille kindlasti peab muretsema on mingit sorti pildid seinte peal, aga minu meelest on juba megaedasiminek see, et seinad pole seda jubedat kollast värvi, mis eelmisel aastal. Win!

Lõpetuseks võin ma näidata selle aasta ülikooli tutvutavat videot, mis on kahjuks norra keeles, sellest ka pealkiri. Minu meelest on see video päris armas, räägib sellest, kuidas kõige tähtsam on sotsialiseerumine ja kuidas Oslo on lahe linn. Parim lause sellest videost oli siis kui teema oli, et paljud inimesed leiavad endale elukaaslase ülikoolist ja üks poiss ütles: "Kui sa endale väljavalitu leiad, siis oleks ju parem kui sa nagu Hiinas ei oleks, nagu." Umbes sellist tüüpi slängiga. Mulle meeldiks küll Hiinast endale väljavalitu leida. Põhiline on see, et te näete natukene, kuidas minu ülikool välja näeb.

Maris

Üllatuse jätkuvad

Jah, ma siis täidan kõikide palavad soovid ja kirjutan jälle. Šokeeriv, ma tean.

Täna algas kauaoodatud java eelkursus, mis ma kujutan ette kõlab meeletult põnevalt. Huvitavaid fakte kursusest siiski:
1) Seal oli 2 Somaalia naist pearättidega, kes nägid välja 60-aastased ja kellel olid kaasas nende mehed, kes eriti midagi ei teinud. Ma oletan, et nad oid vist kaitsjate rollis.
2) Peale nende olin ma vist üks üksikutest tüdrukutest.
Uu, peale selle ma võin nüüd uhkusega mainida, et ma olen päris kindlalt ainuke tüdruk oma kursusel. Aga nagu te ilmselt teate, siis suured juid ja õpetajad(Mao, Kim-Jong Il, mina, jne) kõnnivad omapead.
Informaatikamajas ei ole inimesed nähtavasti järgijad, esiteks polnud nad veel kuuske välja viinud( häbi) ja teiseks olid nende kuusekaunistused päris omapärased.

Kuuse peal olid erinecad arvutiosad (hiired ja erinevad kaardid jne). Keegi avaldas arvamust, et neil on liialt palju vaba aega.
Muid šokeerivaid uudiseid mul teile kahjus pakkuda pole, kui ma uusi kontinente avastama hakkan võin teada anda.

Uuel aastal uue hooga

Nagu te kõik head sõbrad teate lubasin ma moodsalt alustada oma blogiga uuesti. Niisiis, siin ta on, mu uus vaimusünnitis. Ma kaalun hetkel kellele ma peaksin selle blogi aadressi andma, et see mida ma kirjutaksin kuidagi teemakohane ka oleks.
Ma võin teile alustuseks avaldada mida ma alates Eestist lahkudes korda olen saatnud. Ma võin alustada sellest, kuidas mu kohver oli pool kilo üle kaalu (Ryanairi rõõmud) ja kuidas ma pidin selle tõttu suusapükstega lennukis olema. Peale selle, et lennukis oli kesmisest palavam ei juhtunud midagi traagilist. Ma jõudsin päris hilja õhtul koju ja pidin hommikul kell 5 üles tõusma, nii et ma otsustasin mitte magada. See osutus heaks otsuseks, sest ma kujutasin peaaegu terve aja oma asjade pakkimisele ja lisaks sellele olin ma arvestanud, et ma pidin selles pagana rongis 8 tundi istuma, kaunis.


Nagu näete siis rong teeb "väikese" kõrvalpõike ja sõidab läbi Kristiansandi, ilmselt seepärast, et tee peal on mäed, või siis sellepärast, et norrakatele meeldib asju rahulikult võtta, ilmselgelt otsetee oleks liiga kiire. Võin siinkohal mainida, et ma pidin oma pangakaarti ootama kuu aega ja ma sain selle kätte siis kui ma olin korduvalt helistanud ja pangas käinud. Et siiski kohutavaid muljeid mitte luua, Norra töötab muidu päris sujuvalt.
Stavanger oli igastahes äge. Ma teen siinkohal oletuse, et Stavangeri inimestel on mingi kuri plaan välismaalasi elimineerida, sest kõik teed olid kaetud jääkihiga, mille peal oli õhuke veekiht, sest seal sajab päris tihti. Muidugi peab ka meeles pidama, et Stavangeris on Munamäe suurusd mäed linnas sees. Eino maja oli õnneks täpselt fjordi kõrval nii et kogu kodutee oli allamäge. Õnneks või kahjuks pidime me jalutamas käime nende väikse armsa koeraga (Timo), kellele meeldis millelgipärast kõige libedamate ja järsemate teede peal ronida. Samal ajal kui tema lõbusalt mööda mäekülgi kappas, siis pidin mina ja Eino põõsastest kinni hoides ennast mäest üles tõmbama.
Muide uusaasta möödus päris lõbusalt Eino sõpradega koos. Eino otsustas, et me peame kultuursed olema nii et me jõime rose'd ja sõime juustu, mis oli apparently päris naljakas tema sõprade arvates. Muidugi na võtsid oma sõnad tagasi südaöö paiku kui neil kõht tühjaks läks. Stavangeris oli muide üllatavalt vähe ilutulestikku, imelik.
Peale seda kui me Oslosse tagasi tulime, siis järgmine päev läksime IKEAsse, et osta kauaoodatud diivan ja muud sellist. Ma ei tea, kuidas see võimalik on aga iga kord kui me IKEAs käime siis on see vähem ja vähem talutav. Ajaa, ma oletan et seekord oli asi selles, et me ostsime mingi väikse köögikapi ja selleks et seda kätte saada pidime me mingi bussiga sõitma kuskile suvalisse laopiirkona, et kätte saada üks kapp ja siis see selle ise koju viima. IKEA nimelt ei too asju sellest laost oma kojutoomisteenisega, hull mõte siis seda teenust pakkuda kui nad ainult valitud asju toovad... Muide, kõigile kes plaanivad külla tulle, siis korter näeb täitsa kobe välja nüüd.
Muide siin hakkas ometi ka lund sadama nii et siin on natuke eestilaadne nüüd, jee. See nädalavahetus oli mul jälle rõõm töötada ja meremeest mängida. Ma võin teile imetlemiseks nä'idata, kuidas see koht umbes välja näeb.

Kauguses pistmas laste mänguehitis.
Järgmine nädal algavad sissejuhatavad kursused informaatikas, java keele jaoks, kui kedagi huvitab siis see on maailmas enim kasutatud programmeerimiskeel ja selle firma, kelle omanik hetkel java õigusi omab, omab 27 billionit dollarit.
Kes teab, äkki kirjutan varsti jälle ;)