1/9/11

Uuel aastal uue hooga

Nagu te kõik head sõbrad teate lubasin ma moodsalt alustada oma blogiga uuesti. Niisiis, siin ta on, mu uus vaimusünnitis. Ma kaalun hetkel kellele ma peaksin selle blogi aadressi andma, et see mida ma kirjutaksin kuidagi teemakohane ka oleks.
Ma võin teile alustuseks avaldada mida ma alates Eestist lahkudes korda olen saatnud. Ma võin alustada sellest, kuidas mu kohver oli pool kilo üle kaalu (Ryanairi rõõmud) ja kuidas ma pidin selle tõttu suusapükstega lennukis olema. Peale selle, et lennukis oli kesmisest palavam ei juhtunud midagi traagilist. Ma jõudsin päris hilja õhtul koju ja pidin hommikul kell 5 üles tõusma, nii et ma otsustasin mitte magada. See osutus heaks otsuseks, sest ma kujutasin peaaegu terve aja oma asjade pakkimisele ja lisaks sellele olin ma arvestanud, et ma pidin selles pagana rongis 8 tundi istuma, kaunis.


Nagu näete siis rong teeb "väikese" kõrvalpõike ja sõidab läbi Kristiansandi, ilmselt seepärast, et tee peal on mäed, või siis sellepärast, et norrakatele meeldib asju rahulikult võtta, ilmselgelt otsetee oleks liiga kiire. Võin siinkohal mainida, et ma pidin oma pangakaarti ootama kuu aega ja ma sain selle kätte siis kui ma olin korduvalt helistanud ja pangas käinud. Et siiski kohutavaid muljeid mitte luua, Norra töötab muidu päris sujuvalt.
Stavanger oli igastahes äge. Ma teen siinkohal oletuse, et Stavangeri inimestel on mingi kuri plaan välismaalasi elimineerida, sest kõik teed olid kaetud jääkihiga, mille peal oli õhuke veekiht, sest seal sajab päris tihti. Muidugi peab ka meeles pidama, et Stavangeris on Munamäe suurusd mäed linnas sees. Eino maja oli õnneks täpselt fjordi kõrval nii et kogu kodutee oli allamäge. Õnneks või kahjuks pidime me jalutamas käime nende väikse armsa koeraga (Timo), kellele meeldis millelgipärast kõige libedamate ja järsemate teede peal ronida. Samal ajal kui tema lõbusalt mööda mäekülgi kappas, siis pidin mina ja Eino põõsastest kinni hoides ennast mäest üles tõmbama.
Muide uusaasta möödus päris lõbusalt Eino sõpradega koos. Eino otsustas, et me peame kultuursed olema nii et me jõime rose'd ja sõime juustu, mis oli apparently päris naljakas tema sõprade arvates. Muidugi na võtsid oma sõnad tagasi südaöö paiku kui neil kõht tühjaks läks. Stavangeris oli muide üllatavalt vähe ilutulestikku, imelik.
Peale seda kui me Oslosse tagasi tulime, siis järgmine päev läksime IKEAsse, et osta kauaoodatud diivan ja muud sellist. Ma ei tea, kuidas see võimalik on aga iga kord kui me IKEAs käime siis on see vähem ja vähem talutav. Ajaa, ma oletan et seekord oli asi selles, et me ostsime mingi väikse köögikapi ja selleks et seda kätte saada pidime me mingi bussiga sõitma kuskile suvalisse laopiirkona, et kätte saada üks kapp ja siis see selle ise koju viima. IKEA nimelt ei too asju sellest laost oma kojutoomisteenisega, hull mõte siis seda teenust pakkuda kui nad ainult valitud asju toovad... Muide, kõigile kes plaanivad külla tulle, siis korter näeb täitsa kobe välja nüüd.
Muide siin hakkas ometi ka lund sadama nii et siin on natuke eestilaadne nüüd, jee. See nädalavahetus oli mul jälle rõõm töötada ja meremeest mängida. Ma võin teile imetlemiseks nä'idata, kuidas see koht umbes välja näeb.

Kauguses pistmas laste mänguehitis.
Järgmine nädal algavad sissejuhatavad kursused informaatikas, java keele jaoks, kui kedagi huvitab siis see on maailmas enim kasutatud programmeerimiskeel ja selle firma, kelle omanik hetkel java õigusi omab, omab 27 billionit dollarit.
Kes teab, äkki kirjutan varsti jälle ;)

3 comments:

  1. Issand, kui tore, et sul on blogi. Ma loodan sydamest, et sa kirjutad siia ka tulevikus.

    Ma olen uhke te rose joomise yle. Alati peab olema kultuurne. Ja ilutulestiku koha pealt peaks mainima, et Tiskres oli seda rohkelt. Ikkagi Tiskre. Me sattusime ka seisma ilmselt selle rajooni rikkaima pere maja korvale ja vaatepilt oli uhke. Kaisa karjus, et "Vaadake koik, siin elab Tiskre rikkaim pere!". Ei olnud habi.
    Ja IKEA-ga seostus kohe...

    Rachel: So, what's your name?
    Phoebe: It's a normal Swedish name... Ikea...
    Rachel: Oh... What an interesting name.
    Phoebe: Ja!

    Minu puhul ikka Friends'ide naljadest ei paase.

    P.S. Mul pole tapitahti. Sest ma olen koolis, kus neid ei tunta.

    Ole tubli!

    ReplyDelete
  2. Tõesti rõõmustav, et sa lõpuks ometi oma väikestele sõpradele mõtled ja meid kursis hoiad. Me ei peagi nüüd Eino blogst lugema, et "today was a sad day, Maris died, but I went to the cinema afterwards and that made it all better", kui sa veel meie siivutuid nalju mäletad. Nüüd me saame seda sinu enda blogist lugeda, muhhahhaaa.
    Igatahes vahva. Te olete juba nagu noor pere, ostate diivaneid ja puha. Ja kas su suusapüksid kaalusid pool kilo?
    Muide, kas sa oleksid nii kena ja lisaksid mu skaipi, ma sind ei leia; sa oled mu ilmselgelt ära blokkinud. Mul tulevad ainult Ene-Maris Eestist ja Talita Maris Brasiiliast, ja ma oletan, et sa pole kumbki neist.
    Igatahes hüva päiva, ja jääme põnevusega ootama järge su imepärastele seiklustele läbi Norra, hane seljas.

    ReplyDelete
  3. Sandra, ma juba lisasin su oma kontaktide hulka, äkki sin oled mu hoopis ära blokkinud ( ahhetus).Ma siis enne surma teen postituse, kus ma teatean teile "today was a sad day, I died, but everyone went to the cinema afterwards and that made it all better" :)

    ReplyDelete