MA ÜRITAN, NAGU TÄIEGA!

Hei hou,

nagu lubatud kirjutan ma tihti ja põhjalikult...nagu tavaliselt. Seekordselt äkki siiski pikemalt. Elame näeme.

Niisiis, trummipõrin, ma suutsin oma telefoni jälle ohverdada varstele, kes pagan peaksid juba rikkad ainult minult saadud asjadest olema. Õnnitlein neid järjekordse suursaavutuse eest ja loodan, et nad saavad tüüpi aasta varas tiitli , mida muide jagatakse Oscari alakategooriana, neile, kes ei teadnud. Nad ei olnud siiski väga kavalad, sest kohe kui ma avastasin, et mu telefon on varastatud blokeerisin ma iphööni ära ja seda ei saa avada ilma, et seal mingeid osi tinutama peaks ja muud sellist udupeen mõttetust sellega on korda saadetud, nii et the joke's on juu...või siiski ikkagi the joke's still on me. (kurb smiley, et te saaksite aru, et ma olen kurb. Saite ? Tore, siis jätkame)

Edasi veeres elu tavalist rada mööda, meil olid juba esimesed kohustuslikud projektid matemaatikas ja programmeerimises. Õpetaja Sõeroja saab nüüd rahus vist surra, sest ma olen avastanud, et matemaatika polegi nii jube. Kuidagi sellel veerandil me õppime rohkem relevantseid asju, või noh peaaegu. Lõbusad asjad nagu topeltintegraalid ja kolmemõõtmeliste plaanide läbilõigete pindalade leidmine...Jah, ma olen nii tark(ja ilus ja osav, aga seda te teadsite juba enne). Siiski, me õppisime just eelmine nädal jäätisetõestust, ja Ilona suureks kurvastuseks ja kõikide ahastuseks panen ma teile illustreeriva pildi.

Muhaahaaahaha. Igastahes, seos jäätisega on päris väike, matemaatikutel on ilmselgelt igav.

Peale selle võin rääkida, et Einot tabas mononukleoos või nagu rahvasõna ütleb norra keeles musihaigus. Jah, väga kunstiline nimi, norrakad on üldse kunstilised nimede osas. Igastahes oli mul suurepärane võimalus lihvida oma teevalmistamisoskusi täiuseni kuna mul avanes võimalus valmistada umbes 5 liitrit teed päevas. Ma ilmselt püstitasin mingit sorti rekordi, aga ma ei lähe küsima, ma olen siiski tagasihoidlik.

Lisaks on Oslos suuskamise - VM, mis tähendab, et iga hommik on meie metroojaamas tuhandeid norra lippudega ehitud ja eskimolaadse riietusega varustatud norralasi, kes kõik üritavad ennast ära mahutada metroode peale. Ilmselgelt võib olukorda võrdsustada väiksemat sorti looduskatastroofiga. Nad said muidugi oma karistuse meie püha kooliteed segades udu näol, mis on nii paks, et kõrvaloleva inimese identiteedi kindlakstegemiseks peab talle liigselt itiimsesse tsooni sisenema, kes ühiskonnaõpetusest mäletab, mis selle tsooni nimi on saab 5 punkti. Ma peaksin siinkohal mainima, et ma ei mõista eriti, miks norrakad nii õnneliku on, nad võidavad kõik medalid niikuinii, üllatusmoment kadus umbes 50 aastat tagasi, nad peaks juba mingisuguse immuunsuse olevat saavutanud. Mis ei ole juhtunud. Muide, tänu sellele VMile on metroos reklaamiplakatid karjuvatest inimestest stiilis klubipildid Põlva suvakast ööklubist...kahtlane, väga kahtlane. Suutsin netist leida mingi leebe variandi, siin siis karjuv naine. Nii tore.


Muide, Merka ja Brita(Merka sõber, ja loodetavasti endiselt kaminu, kui keegi mõtleb) tulevad nädalavahetusel enne minu sünnipäeva mulle külla, nii et kellelgi on veel vastupandamatu soov mind külastada siis siis on piletihinnad 14 eurtsi mõlemad otsad, rääkis Merka. Sellel aastal tõotab tulla rohkem inimesi kui mu eelmise aasta ülimegafestile, kus oli 2 inimest.

JA siis viimaseks aga tähtsamaks(ma ei oska eesti keelt enam, ignoreerige palun) me käisime vaatamas White Lies'i, jeee. Ja me olime kõige esimeses reas ja esilaulja pilgutas mulle ja Einole silma, sest me karjusime kõvasti :). Ülimega. Väga suurepäraselt äge. Kui te soovite kuulata siis Death(tunduvalt rõõmasam laul kui tundub) ja To Lose My Life ja Bigger Than Us on megahead laulud. Lõpetuseks pilt video ja koos sellega adjöö nagu mõned fancy'd inimesed ütlevad.



Ja video kontserdilt, me olime täpselt selle paremal oleva kitarrivenna ees :).