Minuga on kõik hästi

Kõigepealt aitäh kõikidele, kes on muret tundnud ja helistanud, minuga on kõik korras. Ma viibisin plahvatuse hetkel metroos ja olen vist üks vähestest terves Oslos, kes plahvatust ei kuulnud.

Ma saan aru, et Eestis ei kajastata seda, mis juhtus väga põhjalikult. Võib-olla selgitused ja info aitavad ka teil, lugejatel, mõista miks terve Norra leinab ja miks täna kogunes Oslosse roosidega üle 200 000 inimese.

Ehk siis 22. juulil 2011 kella poole nelja paiku plahvatas Oslos valitsuskvartalis pomm. Kohutav plahvatus oli nii võimas, et lõi aknaklaasid välja mitme kvartalis suurusel alal majadel ja seda oli kuulda terves Oslos ja isegi lähialadel. Plahvatuses sai surma hetkeseisuga 8 inimest, mitmed on kadunud.

Oslo valitsuskvartal pärast pommiplahvatust

Pärast plahvatust sõitis mees, kes kogu terroriakti on plaaninud pea 9 aastat, külmalt ja kalkuleeritult, teades et kõikide tähelepanu on Oslol, Utöya saarele, kus ta hukkas külmavereliselt 68 noort töölispartei suvelaagris osalenut. Õudust, mida need noored tundsid ei suuda vist edasi anda ühedki sõnad. Siiski, kuna ma olen ise olnud kõikide lugude ja kajastuse keskel refereerin ma nüüd töölispartei Oslo piirkonna noorte juhi Parbleen Kauri kirjeldust.

Põrgu Utöyal

Ma olen ärganud. Ma ei suuda rohkem magada. Ma istun elutoas. Tunnen kurbust, viha, õnne, jumal ma ei tea mida. Tundeid on liiga palju. Ma kardan. Ma reageerin iga väiksemagi heli peale. ma tahan nüüd kirjutada sellest, mis juhtus Utöyal. Mida mu silmad nägid, mida ma tundsin, mida ma tegin. Sõnad tulevad kontrollimatult, kuid ma tahan anonümiseerida palud nimed austusest mu sõprade vastu.

Meil oli olnud kriisikohtumine peahoones pärast plahvatusi Oslos. Pärast seda oli oma kohtumine liikmetele Akershusist ja Oslost. Pärast kohtumisi olid paljud, paljud peahoones ja selle lähedal. Me lohutasime end sellega, et me olime kindlas kohas saare peal. Keedi ei teadnud, et põrgu tuleb ka meie juurde.

Ma seisin peakäigus kui paanika algas. Ma kuulsin laske. Ma nägin teda tulistamas. Kõik hakkasid jooksma. Esimene mõte oli :”Miks tulistab politsei meid. Mida paganat?” (kommentaar: Utöya tulistajal oli seljas politseivorm). Ma jooksin väiksesse saali. Inimesed jooksid. Karjusid. Ma kartsin. Ma suutsin minna ühte viimastesse tubadesse majas. Meid oli palju seal ruumis. Me lebasime kõik põrandal. Me kuulsime veel laske. Kartsime rohkem. Ma nutsin. ma ei saanud midagi aru. Ma nägin oma parimat sõpra aknast ja mõtlesin kas ma peaks välja minema ja ta enda juurde tooma. Ma jõudnud seda teha.  Ma nägin hirmu tema silmades. Me lebasime veel paar minutit toas põrandal. Me jõudsime ühisele otsusele mitte rohkem inimesi tuppa lasta juhuks kui mõrvar peaks tulema.  Me kuulsime mitmeid laske ja otsustasime aknast välja hüpata.  Meie seas tekkis paanika. Kõik toasolijad kiirustasid akna juurde ja proovisid välja hüpata. Ma olin viimane ja mõtlesin :”me olen viimane, kes aknast välja hüppab. Ma suren nüüd. Ma olen kindel, aga võib-olla see ongi hea, sest ma tean, et teised on kindlas kohas”. Ma viskasin oma koti aknast välja. Proovisin alla ronida aga ma kaotasin haarde.  Ma maandusin raskelt keha vasakule poolele. Üks poiss aitas mind üles. Me jooksime metsa. Ma vaatasin enda ümber ringi. “Kas ta on siin? Kas ta tulistab mu pihta. Kas ta näeb mind?” Üks tüdruk oli jala murdnud. Üks teine oli raskelt vigastatud. Ma proovisin natuke aidata enne kui ma edasi vee poole liikusin. Ma peitsin ennast ühe müüri taha. Meid oli palju. ma palusin, palusin, palusin. ma lootsin, et jumal nägi mind. Ma helistasin oma emale ja ütlesin, et ma ei ole kindal, kas me rohkem kohtume, aga ma teen kõik enda võimuses, et seda suuta teha. Ma ütlesin mitu korda, et armastan teda. Ma kuulsin hirmu ta hääles. Ta nuttis. See tegi haiget. Ma saatsin sõnumi isale, ütlesin, et ma armastan teda. Ma saatsin sõnumi ühele teisele inimesele, kes on mulle väga, väga tähtis. Me hoidsime veidi kontakti. ma saatsin oma parimale sõbrale sõnumi. Ta ei vastanud. Me kuulsime rohkem laske. Roomasime kokku. Tegime kõik, mis võimalik, et sooja hoida. Oli nii palju mõtteid. Ma kartsin nii väga. Isa helistas mulle. Ma nutsin, ütlesin, et armastan teda. Ta ütles, et ta tuleb koos mu vennaga, et mind vastu võtta kui ma tulen saarelt või kui nemad tulevad saarele.  Oli nii palju tundeid. Nii palju mõtteid. ma palusin nii palju kui suutsin. Möödus veidi aega. Teised helistasid vanematele. Lõpuks saatsid kõik ainult sõnumeid hirmust, et mõrvar kuuleb meid. ma mõtlesin oma õele, kes on reisil. Kuidas ma ütlen talle, kuidas mul läheb. Mis minuga toimus. Ma uuendasin facebooki ja twitterit ja ütlesin, et olen elus ja ma olen “kindlas kohas”. Ma kirjutasin, et me ootame ainult politseid. Teised hüppasid vette, hakkasid ujuma. Ma jäin sinna lebama. ma otsustasin, et kui mõrvar tuleb mängin surnut. Ma ei uju ega jookse. Ma ei suuda kirjeldada kogu hirmu, kõiki tundeid, mõtteid, mida mõtlesin.

Tuli üks mees. “Ma olen politseist.” Ma lebasin endiselt. Keegi hüüdis vastuseks, et ta peab seda tõestama. Ma ei mäleta täpselt, mida ta ütles, aga siis hakkas ta tulistama. Ta laadis relva. Tulistas veel. Ta tulistas neid, kes olid mu ümber. Ma lebasin endiselt. ma mõtlesin : “Nüüd on see läbi. Ta on siin. Ta võtab mu. Nüüd ma suren.” Inimesed karjusid. Ma kuulsin, kuidas teisi tulistati. Teised hüppasid vette. Ma lebasin seal. Telefon käes. Ma lebasin ühe tüdruku jalgadel. Kaks teist lebasid minu jalgadel. Ma lebasin endiselt. Telefonisse tiksus sõnumeid. Telefon helises mitu korda. Ma lebasin endiselt. Mängisin surnut. Me lebasin seal vähemalt tunni. Oli täiseti vaikne. Ma keerasin ettevaatlikult pead, et näha, kas keegi on elus. Ma nägin surnukehasid. Ma nägin verd. Hirmu. ma otsustasin püsti tõusta. Ma olin lebanud surnukeha peal. Kaks surnukeha lebas minu peal. Mul oli olnud kaitseingel.

----

Tõlgitud Brableen Kauri blogist http://prableen.origo.no/-/bulletin/show/672218_helvete-paa-utoeya

Saare peal sai surma 68 inimest, 5 on hetkel kadunud.

Selliseid lugusid on Norra ajalehtedes olnud kümneid, iga päev. Kogu see traagika on korda läinud tervele riigile ja maailmale. Kogu selle jubeduse juures on Norra inimesed säilitanud oma identiteedi ja nõuavad kättemaksu asemel kaastunnet ja rohkem demokraatiat. Nagu üks pääsenu ütles : “Kui üks mees suudab näidata nii palju vihkamist, mõtle, kui palju armastust me kõik koos saame näidata.”

Täna oli üle terve Norra mälestusrongkäike. Oslos käisid inimesed küünalde asemel roosidega. Inimesed mälestasid kadunuid ja lootsid paremat riiki. Peaminister, kuningapere ja kõik tähtsamad poliitikud näitasid, et kõik need inimesed olid olulised. 200 000 inimest ainuüksi Oslos näitas oma toetus leinas.

http://www.vgtv.no/#!id=42472 – video Oslost täna

Lõpetuseks, kõigile, kes hoolivad, ma armastan teid ja ma olen rõõmus, et olete mul olemas. Mõnikord on traagilised sündmused need, mis panevad mõistma kui palju sa kellestki hoolid.