Ilmselgelt on viimane postitus juba liiga kaua aega tagasi ilmunud ja aeg on taas käes, et rääkida teile, millega ma viimase paarik kuu jooksul hakkama olen saanud.
Kõigepealt pühendus Sandrale, kes mulle ustavale kirja kirjutas ja millele ma vastan siin. Ma naersin pea terve aja kui ma su kirja lugesin ja kõigist minu tegemistest võid nüüd siin lugeda. Ja ära muretse, ma ei maini kellelegi su salajast abielu Pedroga ja teie kolmikutest lapsi.
Sama kehtib Pille kohta, välja arvatud Pedro ja kolmikud.
Ja siin kohal tervitaks Johannat ja mu isa peret, kes mul külas käisid ja sattusid siia samal ajal kui ülikooli esimene nädal ja keda ma seetõttu julmalt hülgama pidin suurema osa ajast. Teile lohutuseks pilt kassist:
Niisiis, vahepeal on ülikool jälle alanud ja sellel aastal on lisandunud uued a huvitavad ained, mille nimi heidutab julgemaidki:
- Elektromagnetism
- Digitaalne disain (elektroonika siiski, Photoshopist on asi kaugel)
- Lineaarne algebra
Pidin siin tõdema, et füüsika ei ole mu just kõige lemmikum aine, aga see, mida me õpime tundub päris okei olevat. Lisaks sellele on meil igal teisipäeval demonstratsioonid, mida annab meile üks sakslane, kes suudab alati midagi ära lõhkuda ja on muidu humoorikas. Viimane kord demonstreeris ta meile, kuidas kahe naela peal saab viinereid praadida.
Tööl on endiselt huvitav ja tänu sellele, et ma olen nüüd kõikidega rohkem tuttav, siis on sageli päris naljakas ka. Lisaks sellele on mu luukparkimise oskused lihvitud täiuseni.
Muide, Eino just lahkus, et sõita sinna samasse raketibaasi, kus ma eelmisel aastal olin, väga meldiv minu arust.
Ma võin veel rääkida sellest, kuidas ma Einoga reedel meie endise matemaatikaõpetaja sünnipäeval käisime ja kuidas kõik olid 28 ja vanemad. See oli natuke omamoodi kui nad said teada, et me oleme 90-ndatel sündinud, mul oli natuke koolieeliku tunne. Aga siiski, me rääkisime terve aja juttu juristiga, kelle nimi oli Øystein(saar kivi otsetõlkes 
), ja kes oli pool aastat Lõuna-Aafrika Vabariigis elanud ja oli muidu tore. Ja muidugi, terve kõrvallaud oli Steffeni sõbrad, kes otsustasid, et oleks kaval tulla mind tervitama. Kogu juhtum oli palju meeldivam kui oodatud ja nad kinnitasid hoopis Einole, et tal on minuga vedanud ja mu Norra keel on väga ladus. Øystein kinnitas pärast nende lahkumist, et kõikide tema eksid sõbrad oleks vist teda munadega pildunud, huvitav millega ta hakkama on saanud….
Ajaa, ja siis nädala tippsündmus oli see kui paar 90 aastaseid parkisid täpselt tänava keskele ja nende mersust ei pääsenud mööda mitte ükski auto. Kogu lõbu kestis pea tund aega ja inimesed tänaval oli megaärritunud. Kui need vanurid siis lõpuks välja tulid istusid nad lihtsalt autoss ja sõitsid minema. Kõige parem oli see, et kõik lihtsalt vaatasid neid tummalt, sest vanade inimeste peale ei saa ju karjuda. Pilt nõututes inimestest meie akna all:
Lõpetuseks Norra suvehitt Taanist
Ja laul, mis minu meelest on palju etem, seekord Rootsist (pealkiri tähenda saatan tänaval):
ära muretse, Maris,
ReplyDeletemul avaneb ju juba nädala lõpus võimalus sulle tagasi teha.